Huvihariduse esindajad asekantslerile: “Valdkonna rahastus ja lähenemine vajab riiklikku stabiilsust, ebavõrdsus peab lõppema.”
12. märtsil 2026 toimus Tartus kohtumine, kus huvihariduse ja noorsootöö katusorganisatsioonide esindajad tutvustasid Haridus- ja Teadusministeeriumi värskele asekantslerile Vallo Koppelile valdkonna kriitilisi väljakutseid ning tulevikuperspektiive. Kohtumise keskmes oli huvihariduse katuseorganisatsioonide poolt teadlikkuse tõstmine sooviga, et huviharidus oleks riiklikult nähtavam, pöörates tähelepanu kohalike omavalitsuste rollile huvihariduse korraldamisel. Eesti Erahuvikoolide Liitu esindas juhatuse esinaine Gerda Rohumets, kes võtab alljärgnevalt kokku liitude ühised seisukohad, rõhutades, et huviharidus on lahutamatu osa Eesti haridussüsteemist.
“Eesti Erahuvikoolide Liit, Eesti Teadushuvihariduse Liit ja Eesti Tantsuhuvihariduse Liit juhtisid tähelepanu tõigale, et kuigi enam kui 80% huviharidusest pakuvad erahuvikoolid, on nende toetamine KOV-ide lõikes väga ebaühtlane.” Rohumets tõi välja, et käibemaksukohustuse seadmise valguses suurendatakse veelgi lõhet huvihariduse kättesaadavuses ja noorte osaluses. “Erahuviharidust koheldakse sageli ekslikult äritegevusena, mitte sisulise haridusena. Vajame selgust maksupoliitikas, sealhulgas käibemaksuküsimustes ning struktureeritud dialoogi riigi ja omavalitsuste vahel,“ märkis Rohumets. Asekantsleri sõnutsi tõdeti, et ka HTM on eelpool öeldud seisukohaga nõus ning seetõttu on tuleval nädalal plaanitud Rahandusministeeriumi asekantsleriga vastavasisuline kohtumine.
Kogu kohtumise taustal oli teemaks ka uue huvihariduse, -tegevuse ja noorsootöö seaduse loomisprotsess. Liidud rõhutasid, et noore võimalused ei tohiks katkeda omavalitsuse piiril ning rahastusmudel peaks olema süsteemne, mitte juhuslik, sh ka palgamudelites. Murekohtadena tõid liidud välja veel õpetajate järelkasvu probleemi ning kvalifikatsiooni küsimused. Nii Eesti Tantsuhuvihariduse Liit, kui ka Eesti Muusikakoolide Liit tõid teravalt esile personali küsimuse, sh õpetajate järelkasvu ja kvalifikatsiooni. Puudub süsteemne vaade sellele, kes ja millise ettevalmistusega noori õpetavad. Taas ilmes probleem ka andmete vähesusele, sest HTM-il puudub täielik ülevaade, kuhu tegelikkuses liiguvad miljonid riigi rahakotist – milline osa sellest jõuab reaalselt noorteni ning mida kasutatakse nt vaid hoonete majandamisel. Lahenduseks võiks olla läbimõeldum struktuur ning muudatused KOV-i seadustes, mis annaksid võimaluse kaasata rohkem osapooli.
Eesti Huvikoolide Liit ja Eesti Kunstikoolide Liit keskendusid formaal- ja mitteformaalõppe (FÕ ja MFÕ) lõimimisele. Leiti, et see vajab riiklikult selgeid suuniseid, et toetada õpilaste individuaalset arenguteed. Eraldi toodi välja Ida-Virumaa piirkondlik koostöö, kus eri osapoolte ühise laua taha toomine on loonud uusi võimalusi. Noorteorganisatsioonid tõstsid esile ka sotsiaalse õigluse teemad, sh intellektipuudega noorte ebavõrdsuse kandideerimisel ja ligipääsetavus ülikoolides. Noorsootöö roll ennetustöös ja märkamises.